Kuidas Nihilist.FM'i "Final Cuti" õigesti arvustada
Tegu on kasuliku juhisega eelpool nimet' teose arvustamise tarbeks, mille oleks pidanud lisama tegelikult kogumikku endasse. Kui kunagi juhtub tulema kordustrükk, siis tuleb see postitus sinna lõppsõnasse lisada. Pealkirjaks "Kuidas seda raamatut kriitikul parem arvustada oleks". Raskete asjadega tuleb ikka juhised kaasa lisada ja see kogumik on heavy af. Lisaks veel märge tagakaanele, et ei sisalda väikeseid osasid ja täiskasvanutel on seda raamatu võimatu alla neelata.

Samuti on sinu poolt loetava postituse näol tegu arvustuse arvustusega, nagu tegin kunagi Meieli omaga Mudlumi "Ilusast Elviirast." Seekord ajendas seda kirjutama Karro arvustus. Ühtlasi on tegu ka hauakiviga arvustamise kunstile ja ülistus Eesti kirjanduse endapoolsele suhuvõtmise kunstile.

Astuks korra sammu tagasi ja meenutaks seda helget aega, kui minagi sattusin kurjanike bandesse. Nimelt oli mul üks teatud Wordpressi blogike (nüüdseks kinni), milles naersin Sirbi üle võtnud ZA/UMi tõttu tekkinud skandaali üle. Mega pull oli jälgida, kuidas riigi kultuuriestablishment oli segaduses ja paanikas. Täpselt selline tunne oli, et Eesti kultuuri mauseleumis on veel mingi elus komponent. Kauri ma siis veel ei teadnud muidu, kui kollase meedia põhjal (mingi rikkur-pätt, kellel avastati kirjanduslik talent).

Kaur võttis ühendust, et head tekstid. Üsna pea küsis, kas ma ei tahaks kirjutada uute portaali nihilist.fm. Ma ei saanud aru, mis see on. Seal oli kellegi Sinamäe kirjutis kokaiinikotkast, Ruitlane ja Kaur pluss midagi veel. Ja siis sain mingi aeg aru. Seltskond oli kõva. Eesti elus kirjanikud olid seal kõik koos. Elus inimesed, kes kirjutasid elusat teksti.

Mälestused Nihika tiimis olemisest on justkui tripid väga heast ainest mida sa turult ei leia. Kõige uuem rc. Meil oli endless supply. Kui neile aegadele tagasi mõtelda, siis on need olemas kildudena ja mittelineaarsetena. Selline on tunne, kui keel ja kultuur on elus ja sa oled ka elus. Elus olemise tunne, mida katkestavad äkilised adrenaliinisüstid persse (kohtuähvardused, full meltdownid, politsei ülekuulamised, idiootsed meediakajastused jne). Selle kõige keskel sain aru, et Eesti kirjandus on elav laip. Et eksisteeribk riigikultuur, mida teevad täiesti mittemidagiütlevad inimesed koos täiesti mittemidagiütlevate teostega kes käivad täiesti mittemidagiütlevatel üritustel ja mida kajastavad täiesti mittemidagiütlevad riiklikud kultuurisaated. Neid ei vaata ega loe omakorda mitte keegi.

Õnnepalu keeldus kirjanikupalgast ja müts maha. Loe ta lugu ja nüüd mõtle sellele, kui viisakas ja tagasihoidlik ta on. See tähendab, võimenda tema mõtet kusagil kümnekordselt ja saad täpsema ülevaate. Eesti kirjandus elab täielikus matrixis, no shit. Alles Nihilist.FMis selgus et inimesed loevad ja kirjutavad küll.

Aga väljaspool riigikultuuri eeskirju, sõnavara ja mõttevanglat.

Vaata, Eesti ametlik ja riiklikult rahastatud kirjandus on vormipõhine. See tähendab, et need kes saavad telesse ja raadiosse, kulkast sulli ja riigi poolt üldse promotud, peavad hoidma korraga madalat profiili ja kultuurset fassaadi. Sind tõstetakse esile siis, kui sa ei ütle midagi ega tee midagi peale kirjutamise. Kui sinu sõnad ja kunst ei kõiguta paati, kui sa neelad alla.

Nii on ka Kender (ja by extentsion, mina) ebastereotüüpilised kultuuritegelased. Esiteks ei vasta välimus ega sõnavara sellise tagasihoidliku ja vaikse kampsunkirjaniku stereotüübile. Ja me pole alkohoolikud. Et mõista Nihilist.FM fenomeni, tuleb mõelda selle Eesti kultuuriloo vorm versus sisu konfliktile: sisuliselt on eestlane veel talupoeg, kes üritab mängida haritud sakslast ja selle tarbeks võtab ta üle sakslase välimuse, sõnavara ja kombed.

Sa tead, et inimene on idioot kui ta ei taju konteksti, teda häirib ropendamine ja ta ei näe sõnade taga teksti. Olen veendunud, et selle tõttu kaldub eestlane siiani wehrmachti pooldama: sakslane oli ilusas mundris, haritud ja ei ropendanud. Punaarmeelane oli vastupidine näide. Mõlemad tegid oma genotsiidiasju, aga eestlane imetleb just sakslast.

Kui sa tundud vormilt haritud, siis sa oled järelikult haritud. Tegu on eestlasele omase suutmatusega hoomata sisu ja keskenduda välimusele. Eestlane pole seega kultuurne rahvas, vaid rahvas kes üritab muutuda kultuurseks. Selle jaoks peab olema teatud taju ja fiil. See on raske tekkima, sest selleks on vaja suhtlusoskust ja intuitiivset tunnetust.

Saad aru: meil pole probleeme eesti keele suremisega vaid eestlaste suutmatusega omavahel suhelda. Vahet pole, mis keeles. See glitch on keele all nagu sitt blotter. Asi on meie suutmatuses edastada tundeid, oma hinge seemne algeid. Meil on raske teistega connectida. Ükskõik mis keeles. Pohhui keel. Kui keel on väljaspool haaret, siis hing ja armastus ammugi.

Just see on skene, kuhu maandus Nihilist.FM ja Õnnepalul on õigus. Riigikultuuri vormikirjandust loevad vaid vormikandjad. Marksistlikku kirjandust lugesid vaid parteilased, tavainimesed tegelesid elulike probleemidega.

Riigikultuur soosib undergroundi teket, nagu keskkonnasaaste epitsentris jäävad ellu vaid kõige muteerunumad ebardid ja normaalset kliimat vajavad eluvormid pagevad perifeeriasse. Selles mõttes on riiklik kultuur lihasööjabakter, surmakultuur. See ei huvita kedagi, see püsib ainult raha arvelt. Kui rahad ära võtta ja näiteks KulKa kaotada, siis see kaob kui peeretus öös.

Nihikasse kirjutasid tavalised inimesed, kellel polnud ebakorrektse vormi tõttu lootust pääseda püünele. Aga neil oli sisu mitu korda enam. Nad olid riigi luuserid: geid ja narkomaanid, räpparid ja pätid. Inimesed, nagu meie.

Arvustajatel tuleb mõista, et väljaspool ametlikku kultuuri on veel subkultuur ning mida enam seda taunida, naeruvääristada ja mittemõista (mitte fiilida), seda enam see surve all kasvab ja lõpuks mainstreami plahvatab. Mainstreami plahvatab see sellisel viisil, et hävitab praeguse normatiivkultuuri ja sätib end selle asemele. Ehk siis, mina või Kaur oleme tulevikuinimesed, sest me oleme elus ja meil on tulevikku. Vaimselt on raske Eestis hakkama saada. Aga vingugaasi täis suitsutares ongi raske.

Nihilist.FM'ist olen lugenud täiesti idiootseid asju, mis demonstreerivad kuidas vormile keskendunud inimesed ei jaga absoluutselt matsu. Sama asi oli Sirp/ZAUM clusterfuckiga: "aga meil on ju üks kultuur, kuidas siis saab olla et on olemas midagi muud?" Ja kes olid need autorid, kes järsku välja ilmusid ja oma tekste üles paiskasid? Nihilist.FM näitas, et Eestis loetakse kirjandust küll. Lihtsalt see kirjandus ja need lugejad pole aksepteeritavad.

Elus lugeja pole aksepteeritav. Eesti vajab surnud kirjanikke koos surnud raamatutega.

Igatahes on aeg jõuda korraks Karro arvustuseni, mis keskendub feminismiprismale täpselt nagu Pajula keskendub kultuurianalüüsis marksismiprismale. Laias laastus keskendus prokuröripask Pähkel U12'le sama lähenemisega, kiskudes teksti kontekstist välja. Tegu on vormi rõhutamisega ilma sisu mõistmata ja see on eesti kirjanduskriitika üks halvemaid külgi: kui sa ikka otsid tekstist marksismi, veganluse puudumist või mõnda muud iseloomujoont siis sa kindlasti leiad. Selles mõttes pole Karro arvustus tegelikult arvustus, vaid arvustusena esinev analüüs omaenda kindlas võtmes.

Kui enamus Eesti kirjandusarvustustest on ilma tundeta tootetutvustused (kui palju oli lehti, mis žanri kuulub, mis leheküljel on üks tsitaat, on-nii-halba-kui-head joon jne), siis otsib Karro "Final Cutist" eneserahulduse elementi.

"Final Cut" ei laku su vittu käsu peale. Tekst pole ühe kirjaniku ilukirjanduslik eepos, vaid erinevate inimeste erinevad, eriti mitte üksteisega seostuvad tekstikillud. Ainus asi, mida on neil tekstidel ühist, on nende attitude. Nii otsib arvustaja raamatust rahuldust, milleks on Karro puhul feminismidoos otse tussi. Pajula leiaks sealt küll enne marksismi ja tema arvustus oleks palju lõbusam ja informatiivsem. Samuti oleks Karro sealt leidnud misogüüniat, kuid siht oli konkreetselt teine. Ei arvustata tervikut, vaid otsitakse midagi muud, endale suupärast.

Kindlasti oleks lahe näh ka arvustust, mis analüüsib arvustuse vormis loomade kohtlemist või peidetud monoteismi arhetüüpe. Need kõik oleksid okeid akadeemilises analüüsis, mitte kogumiku arvustuses.

Kui kogumik kajastab läbilõiget Eesti äärealadesse surutud inimeste mõttemaailmast, siis süüdistab arvustaja tervet veebisaiti feminismi mittepromomises kui omaette eesmärki. Millest Karro ja veel mitmed aru ei saa on, et tegu oli inimeste enda soovidega kirjutada sellest mis hingel. Karro isiklik crusade feminismi edendamiseks peegeldab seega pigem arvustaja suutmatust lugeda seda mis on tema ees ning nähakse seda, mida soovitakse näha. Neid isikliku agendaga arvustajaid on palju, kus eesmärgiks on kasutada raamatut isikliku platvormi edendamiseks.

Ei meenu, et "autorid" oleksid end "vastupanuliikumise esindajateks" tituleerinud. Tiitleid jagasid meile establishmenti liikmed, parteilased.

Nihilist.FMi edumeelsus ja vastupanu seisnes selle platvormi avatuses ja võtta tsensuurita vastu inimeste tekste. Kui Vikerkaar või Karro avaldaksid terve piiblisuuruse, feministliku teose siis poleks selles midagi edumeelset. Kirjutada arvustusi omaenda kitsa visiooni kaudu pole edumeelsus vaid rumalus. Kui midagi Eesti kultuurikontekstis vastupanuliikumiseks tituleerida, siis oleks see sisuliselt löövate kuid vormiliselt mittekorrektsete tekstide avaldamine. Selline idee lendab moraalse ja eetilise ristisõja edendajal üle pea ja jääbki lendama.

Mainiks vahele, et Nihika autorite üheks suuremaks murdepunktiks oli Viljandi koolitulistamine ning minu reaktsioon selleteemalisele meediakajastusele. See oli hetk, kus riik ja riigikultuur oli peata. Kuidas sai sihuke asi üldse juhtuda? Nihilist.FM teadis ja noored teadsid ka. Perifeeria teab, mida tsenter ei taha tunnistada. Et meil on Eestis tunnetega probleeme. Et meil loeb väline vaoshoitus ja viisakas sõnakasutus rohkem kui sisemus.

Igatahes tegin seal üleskutse noortel (ja ilma igasuguse kirjandusliku ambitsioonita) inimestel kirjutada oma allasurutud mõtetest ja tunnetest. Seda nad ka tegid ja Nihilist.FM lõpuaastal tahtis sait Pihi.netiks muutuda. Neid päris halbu tekste tuli päris palju. Iga neist oli aga potentsiaalne lugeja. Ja potentsiaalne kirjanik. See oli ja on miski, mida Värsk Rõhk ega Vikerkaar teha ei suuda: panna noori tundma huvi kirjanduse lugemise ja loomise vastu. Eelpool nimetatud väljaanded on toredad neile, kes juba kirjutavad ja loevad.

Eesti kultuuri probleem on see, et see ei motiveeri tühjast kohast kedagi. Need, kes juba instinktiivselt luua tahavad, loovad nii või naa. Aga mainstream ei suuda kõnetada noort, kelle jaoks eesti kultuur on surnud ja tuim. Seetõttu on meil halloween, sest see on elus ja põnev kultuuriline fenomen. Mardipäev on pededele. Ja kui sa arvad, et "pede" tähendab homoseksuaali, siis sa eksid. Sest sa ei näe vormi taha, sest su keel on kammitsetud Eesti keele viiruse poolt. Sa kasutad surnud keelt, meie elusat.

Karro langeb uuesti ja uuesti kõige lihtsamasse lõksu, tehes Nihilistist monoliitse ühisautori. See tähendab, nagu oleks Nihilistil mingi ideoloogiline suunitlus olla "rebel". Ei, sa ei saa aru. See on "rebel" ja tõeliselt cool, kui sa lased inimestel kirjutada nagu tahad ja te ei moodusta loomeliitu. Nihilistis jäid inimesed indiviidideks. Need inimesed kirjutasid meile selliseid tekste, nagu tahtsid. Nad olid meie ühiskonnast. Võib-olla ongi see Karro revüü suurim idiootsus, et ei nähta nii lihtsat elementi kuid samas, see ongi säärases keskkonnas üles kasvanud kirjandusliku inimese pilk. NihilistFM polnud ja pole Müürileht, meil pole toimetuspoliitikat ega teemanumbreid. Riigiväljaannetel on.

Nihilistil polnud mingit kohustust mitte kellegi või millegi ees. Inimesed kirjutavad. Kirjuta naisepeksust, kirjuta kui mõnus on eidel lõualuu paigast lüüa. Me paneme üles. Kui inimene läheb kooli tulistama, siis pole süüdi filmid ega videomängud. Kunst pole süüdi sinu emotsioonide plahvatamises. Süüdi on teo täideviija.

Karro langeb samasse lõksu, nagu naisteahistamist naiste paljastusega põhjendavad mehikesedki: sa pole vabameelne kui sa niimoodi riides käid. Sa oled lits. Ise sa ju käid nii ringi/kirjutate. Sedasi otsustab arvustaja millegi sisu üle pelgalt tema vormi tõttu ja kisub kontekstist välja selle, mis on tema isiklik agenda. Kui su agenda on õigustada naiste käperdamist nende riietuse tõttu. Nihilist.FMi "vastupanu" seisnes milleski, mis ületab feministlikku agendat.

See seisnes tekstide elus olemise võlus. Kui avaldatakse feministliku lühijuttude kogu, siis võiks selle samuti vastupanuliikumiseks nimetada kuid see oleks igav. Seda loeks piiratud kasutajaskond. Nihilisti luges sülelaps vanurini, et teada saada mida teised inimesed mõtlevad. Arvustajale ja lugejale tihti teise eestlase mõtted ei meeldinud aga tough shit. Need olid lood, mis inimestes peidus olid.

Agendata.

Las inimesed kirjutavad. Naised, mehed, lapsed, venelased. Isegi marslased. Me ei surunud neile midagi peale. See suhtumine oli vastuvõetamatu.

Ma olen võtnud sõna naistevastase vägivalla kohta ja väga edukalt. Karro jutt on vormi ülistav, kus inimene peab kirjutama nagu on talle ette nähtud. Pead oma kirjutises promoma feminismi. See on sama, kui nõukogude võimu mainides pead pidevalt lisama lõppu caveati, et "aga see oli ikka halb võim ja tegi inimestele haiget."

Samuti tasuks meeles pidada, et Eesti feminismilaine tekkis siis kui Nihikas oli juba koomas. Modena nägime tihti, kuidas meile saadetud tekstid olid kooskõlas ühiskonna hetkeliste trendidega. Feministliku sisuga tekste oleks meile tulnud sitaks. Sitta kanti. Palju. Nii võib arvustada igat kogumikku mis tahes ajaperioodist ja küsida miks seal seda või toda ideoloogiat pole. Mõttetu lähenemine, mis ei vii lähemale teose mõistmisele.

Me kõik saame aru, et TEGELT on vägivald kehva eneseväljendus. Me kõik teame, et kui sa GTA's auto varastad, siis sa ei saa sellega päriselus auto varastamist õigustada. Need asjad on ütlematagi selged.

Ka Pähkel ütles, et ilukirjandus on tegelt reaalne ja ilukirjandust tuleks kritiseerida võrdväärselt reaalse konfessiooni raamides. Näiteks võrdub pangaröövi tõetruu kirjeldus päriselt panga röövimisega. Mis vahet seal on? Pangaröövid ju toimuvad.

Nihilist.FM oli ja on sõnvabaduse kants ja see kants on kole. Tuleb välja, et kui inimesi mitte piirata siis võib sealt leida sitaks ilusaid asju. See oli see fenomen, mida kultuuriinimene tihti ära ei tunne. Sest alati on mingid piirid peal. Riigipiirid on peal.

Karro võinuks oma arvustuse samahästi Pähklile saata, oleks saanud üksteisel vittu lakkuda ja muud lesbo stuffi.

Las aga see kirjutis jääda üldiseks teeviidaks inimesele, kes järgmisena julgeb Nihika teemadel sõna võtta ja teeb seda vormiliselt korrektsena. Sakslased tapsid inimesi nii viisakalt ja nad olid kultuursed sellid!

Nekroos.
Tier Benefits
Recent Posts